Üks võiduka lõpuga lugu...
Tallinnas, 15. jaanuar 2019
Seda lugu ajendas mind kirjutama asjaolu, et avalik ruum mitte ainult ei anna informatsiooni, vaid pakub ka võimalust kirjutada asjadest, millest enamik minu saatusekaaslasi eelistavad vaikida.Lugu sai alguse 7 aastat tagasi s.o. 2012 aastal, kui mul avastati lümfoidne leukeemia - verevähk. Uudise teadasaamisest võttis paar kuud aega, et harjuda selle mõttega.
Raviarst oli seisukohal, et koheselt ravile suunata on veel vara, kuna polnud kiireloomulist vajadust hakata organismi keemiaraviga koormama, tuleb oodata, kuni haigus progresseerub.
Olin valmis, et ootamine ja võimalikud progresseerumised laastavad võitlusvaimu .
Ja siis hakkas tulema....
Mõne aja möödudes peeglisse vaadates märkasin, et lümfisõlmed on laienenud ja kael muudkui paisub . Onkoloogist abikaasa nokkis sõbralikult : " Oled võtmas sisaliku kehavormid ".
Nagu sellest visuaalsest efektist vähe oleks olnud. Tuli leida veel ühele probleemile lahendus - öine higistamine.
Higistamine muutus nii intensiivseks, et võtsin kasutusele vanad T-särgid, mida uneajal 2 - 3 korda vahetasin. Lõpuks oli olukord nii väljakannatamatu, et öösel kell 3 tõusmine muutus tavaliseks, läbimärjaks olid siis saanud nii padi, tekk, kui ka madrats. Unedefitsiidi vähendamiseks magasin päeval jupikaupa järgi.
Aga ka see polnud veel kõik......Hambad hakkasid välja langema.
Tervel inimesel on ilmselt raske ettekujutada hommikust ärkamist, kus võtad loksuvast hambast kinni, tõmbad...., hops, ongi järjekordne hammas jälle käes.
Pragmaatikuna sain
ma aru, et olukorraga tuleb leppida, sest tegemist on organismi reaktsiooniga ja pole
mõtet kulutada pere eelarvest summasid “elavale laibale” . Iga järjekordse 3
kuu tagant tõdes raviarst, et veri halveneb,
kuid raviga alustada on veel vara… Higistamine, lümfisõlmede paisumine ja hammaste väljalangemine kestsid edasi. Haigus jätkas aeglaselt ja
järjepidevalt organismis laienema …
Viimased 2 aastat olin kodune, kus jätkasin oma igapäevaseid toimetusi. Vaatamata sellele püsis vaim veel tugev, kuid füüsis oli kurnatud - 6 aastat olid oma töö teinud.
Veebruaris 2018 saabus lõpuks see päev, kui vereanalüüsid näitasid, et tuleb alustada ravi . Keemia algas vaevaliselt ja komplimikatsioonidega aga see on juba teine lugu….
Nüüdseks on veri normaliseerunud, higistamist enam ei ole (raske on kirjeldada seda tunnet, mis tähendab normaalselt magada) ja muidugi ka hambad on jälle tagasi suus …(viimased 6 hammast tõmbas hambaarst välja sõnadega, et kummardub minu pragmaatilisuse ees)
7 aastane pinge väljalangevate hammaste ja paisunud välimuse pärast pesitsevad veel sees aga loomulik hoiak ja enesekindlus on juba tagasi..... Tagasi on tulnud ka arusaam, et võitlus on läbi ja saab jälle teha tööd, mida on olen 27 aastat nautinud.
Marek KernaEesti vanim kinnisvarakonsultant
marek@mull.ee