Marek Kerna: Kinnisvara algühikuks on küla.

 

 

Tõnu Toompark, 09. märts 2010

 

20. sajandi algul elas linnades ca: 14 % inimestest, kuid tänasel päeval läheneb see arv 60 %-le. On toimunud tõeline migratsioon maapiirkondadest, mille tagajärjel linnadesse elamine asumine tingib üha rohkem vajadust uute elamute, hoonete ja miks ka mitte uute prügilate järele.

Linnaõhk sisaldab maaõhust oluliselt rohkem tolmu ja tahma, mistõttu näiteks linnakalmistuid võiks nimetada tõelisteks värske õhu oaasideks. Seda protsessi nimetatakse
urbaniseerumiseks, mida võib ka tinglikult nimetada kinniseks kommuuniks, kus kehtivad kindlad reeglid ja tavad. Ühe näitena võiks tuua endast eduka inimese kuvandi loomine, mis tagab teatud positsiooni kommuunis.

Paraku majanduskriis, mida Eestis tuntakse MASU nime all on sundinud kodanikke hindama ümber üldtunnustatuid reegleid ja suunama pilke üha rohkem kommuunist väljapoole, vaatama rohkem enda sisse ja otsima väärtusi, mis on palju püsivamad, kui kuvandid mida me ise endale oleme välja mõelnud.

Võtame kasvõi Muhu saare, mis märgiti ära maailma 10 parema saare seas. Tähelepanu väärib ka saare tunnuslause: „Muhu – saar, kus aeg puhkab“.

Märksõnaks võiks olla maalähedus ja naturaalsus.

Aeg ongi see, mida me kõik vajame, kasvõi selleks et koguda energiat uute ideede ammutamiseks või siis töövõitude saavutamiseks.

Oleme oma olemuselt individualistid ja urbaniseerumine on vastuolus meie iseloomuga. Seda kinnitavad faktid, mis väljenduvad siseturismi pidevas kasvus.

Peagi saabub kevad ja algab uus puhkuste hooaeg ning linnainimeste pilgud pöörduvad jällegi linnast välja. Kevad on ka aeg, kus tuleb teha otsuseid, kas soetada suvila või üürida maakodu. Otsuseid tuleb ilmselt teha lähtuvalt rahalistest võimalustest, kuid üks on selge Eestimaa algühikuks oli, on ja jääb küla.

Ja mis põhiline, üritame vältida ülelinnastumist, sest muidu ei ole kaugel aeg, kus linnades tekivad agulid ja slummid.